Tagasi

Päris huvitav on mõtelda, et eelmine raamat oli mul Lucinda Riley'lt, ehk siis pehme olemusega ja südamlik-romantiline ilus lugu nimega "Atlas. Pa salti lugu". Berg on mitmes mõttes skaala hoopis teises otsas. Lew R. Berg Berg esindab eesti ulme karusemat-mehisemat poolt, kus karakterid on pigem õhemad, rõhk on tegevusel ning kõik meenutab Hollywoodi kaheksakümnendate ulmemäruleid. Relvad pauguvad, mehed muigavad irooniliselt ning naisi on tegelaste seas vähe. Sarnast stiili pakub meile ka Siim Veskimees, ning nende sarnase olemusega kirjaniku puhul on selline huvitav lugu, et Berg mulle meeldib, Veskimees pigem mitte. Nende kahe kirjaniku puhul ongi üks olulisemaid erinevusi see, et Berg kirjeldab oma lugusid nii nagu need on, Veskimees kipub lisama omapoolseid kommentaare, mis mõjuvad lahmivalt ja kohati lausa rumalalt. Muide, sama kommenteeriv omapära on ka Tamur Kusnetsil, vähemalt "Kronošütistis" - ning minu jaoks rikkus see lugemiskogemust ikka tugevalt.

[...]

Kui korraks minna poole sõnaga "Tants tulle" sisusse, siis tegevus on M-tüüpi planeedil (Maaga sarnane) Gorgonea, mis on jumalast hüljatud kolgas. Inimesele väga vaenulikuks arenenud loodus ning kohalikud inimeselaadsed elanikud, kes toovad jumalatele tuleohvreid. Kui transgalaktiline lainer peab ülepeakaela sellele planeedile maanduma, siis minnakse neid päästma, raamat ongi üldistades päästemeeskonda juhtiva Remari lugu. Selline lihtne ja sirgjooneline "lähevad karmid mehed kuhugi võõrale planeedile, on tapelungi ja kakelungi sigar hambus ja relv näpus ning kogu see põmm ja pauk saab ühel hetkel oma loogilise lõpu". Ma vast isegi ei spoilerda, kui ütlen, et raamatus on kohati indianajoneslikku hõngu.

Pikemalt kirjutasin siin: https://www.goodreads.com/review/show/5554040642