Oeh, endiselt hea...
Sattus taas ette ja nüüd ma juba (teist)kümnendal ringil.
EЛEVEN on Aleksei Mostievi, tuntud eelkõige kui Prohor, üks projekte. (Jah, eesti keeles peaks nimi olema Prohhor, aga ma saan aru, et tegu on otsekui kaubamärgiga.)
Prohor oli nooruses (~1990ndad) Moskvas punkar... või pigem selline kunstiliste ambitsioonidega boheemlik intel, kes koos kambajõmmidega sõgedat musa tegi, mida parema määratluse puudumisel pungiks nimetati. Kuna see kõik oli nii raju ja põrandaalune, siis ega neil mujal esineda polnudki, kui pungikontserditel. Tüüppungid (sassis juuksed/hari ja tagi) taolisest musast ei heldinud: esines arvamuste vahetamist ja kiskus ka seisuks, kuna aga tüübid olid suht jõrmid kujud, Puzo veel ka hakkajalt agressiivne, siis vajusid seisud kähku maha või pingutati nolkidel nahad...
Käesoleva sajandi Prohor ja ta projektid on seinast seina: punk, alternatiivrokk, neofolk, igatmasti elektroonika ning kõige eelneva segud. Huvitav alati ja sageli enam kui meeldiv. Kuigi jah, meeleolult süngemapoolne, teinekord suisa haiglane.
Prohor on paras Eesti fänn, on siin sageli esinenud ja veel rohkem niisama käinud. Mitmes EЛEVENi videos esineb Eesti loodusvaateid, eriti saari ja praamisõitu. EЛEVENi üks-kaks albumit on tehtud kahasse Tiiu Kiigega ning mul on tunne, et jagatavas loos laulab Tiiu Kiik samuti tausta. Ka on Sõpruse Puiestee kaverdanud EЛEVENi loo «1989».
Jagatud «Requiem (Acoustic Version)» on minu jaoks oluline veel ka videorea tõttu... või ütleks, et video teeb selle mõneti olulisemaks. Igaks juhuks ütlen, et pildirida pärineb pealt pooletunnisest ülivõimsast animafilmist «Mäekuru» (Перевал; 1988).
Film põhineb Kir Bulõtšovi samanimelisel, 1980. aastal ilmunud kultuslikul lühiromaanil, mille huviline leiab esimesest eestikeelsest Kir Bulõtšovi autorikogust «Perpendikulaarne maailm» (2010). Soovitan!
Kir Bulõtšov ise filmiga rahul polnud – tema arvates varjutas vorm sisu. Jah, vorm on võimas, aga muarust on siin tegu autoritele omase egoismiga, kus ollakse väga tõrksad, kui nende loomingut pisut enam töödeldakse. Näiteks minul oli lühiromaan juba loetud, kui ma multikat nägin – lugemiselamus oli võimas ja vaatamiselamus oli võimas. Jah, olid erinevad jne, aga minul nad omavahel konflikti ei läinud, sest autori mõte ja lugu anti edasi. Tõsi, mitmed asjad läbi lillede või aimamisi, aga edasi need anti...